Viimasest kirjutisest on möödas juba üle 2 aasta, kuid alles nüüdseks olen leidnud hobused, kellega tegeleda järjepidevalt. Vahepeal on muutunud palju ning ratsutamise jätkamine on olnud küsimärgi all rohkem kui korra. 2013 aasta asusin õppima TTÜsse eesmärgiga õppida ravimisünteesi ning seeläbi mõista paremini soovitud eriala (med) tagamaid. 2014 aasta talvel murdis Shadoona koplis joostes lootusetult oma jalaluu ning läks igaviku karjamaadele. Sealt edasi varieerusid küll mitmed tõeliselt toredad ratsud, ent ükski, ei olnud see, kellega tõesti oleksin tundnud, et see on see õige, kellega valmis minema läbi tule ja vee. Alles nüüd, 2015 aastal, olen taas aktiivselt tegutsema hakanud kahe erahobuse Donna ja Anuga eelkõige eesmärgiga, et pererahvas saaks taas ratsutamise mõnu tunda ning ühes hobustega kasvada. Neist ka siis järgnevates postitustes juttu.